Privetik,
Lõpuks olen omadega Moskvasse jõudnud ja esmamuljed on üsna segased. Tegemist on ilmselgelt kõrgema klassi kultuurišokiga. Aga vast ei ole midagi ületamatut.
Esiteks siis lend - täiesti normaalne ja rahulik. Möödus enamjaolt vene keele õpikut sirvides ja vajalikke väljendeid õppides.
Lennukilt maha tulles algas esimene seiklus - piiripunktis migratsioonipaberite täitmine, rongipeatuse leidmine, pileti ostmine ja lõpuks siis rongile. Möödus ka õnneks valutult. Rongisõit lennujaamast kesklinna Beloruskii vaksalisse kestab ~35min. Valutu protsess. Rongis lubas küll wifit aga ei töödanud teps mitte.
Edasi läks juba huvitavamaks. Vaksalis pidin väljas ootama, kuni Kirill vastu tuleb. Helistas, et jääb paar minti hiljaks. Kohe hiilis mingi kahtlane vanem mees ligi hakkas midagi paluma. Soliidselt vastu pöördudes ütlesin meelega "don't gavarjuu" ja laiutasin käsi. Härra oli sunnitud järgmist ohvrit otsima asuma ja muigasin esimese kokkupuute eduka lõpu puhul võidukalt. Ahjaa, rongilt maha astudes küsis üks vaksali "OXRAH" ehk korravalvur (vist!) suitsu- pidin kahjuks ka temale pettumust valmistama.
No lõpuks, pärast eemalt ka esimeste lühikeste tummiste mustades nahktagides ja sonid peas härrade nägemist oli Kirill ka kohal. Telefonikõned vene keeles tulid täitsa soliidselt välja.
Viskasime käppa ja liikusime siis kohvikusse. Sinna minek oli juba paras närvide test - kohalik liiklus on ikka totaalne košmaar. Jalad olid konstantselt läbi põrandamati. Lõpuks jõudsime kohale ja asukoht on ikka luksus, põhimõtteliselt peatänaval Tverskajal. Koht ise on ka ülimalt mõnus ja hubane. Hea muusika, interjöör väga hästi kokku sulatatud. Sellises kohas on rõõm töötada. Sain proovida ühte kurikuulsatest pirukatest ja päevasuppi. Kiidan. Tutvusin ka kolleegidega ja ajasime vähe juttu, mis järgneva kuu jooksul toimuma hakkab.
Seejärel kutsuti üks laialivedajatest autoga järgi ja hakkas järjekordne hullumeelne trügimine liikluses, kusjuures kätte oli jõudnud tipptund. No kui siin peaks mõnda aega autoga sõitma, võiks kodumaal silmad kinni sõita. Ühel hetkel hakkasid majad muutuma suurteks ja esinduslikeks, seejärel juba Kremli müürid. On tõesti punased. Mainin ette ära, et hostel ei asu Kremlist üldse kaugel.
Siis aga jõudsime hosteli õue ja värinad olid tagasi. Siseneda tuli mingist suvalisest siseõue uksest ja ronida kogu varandusega viimasele korrusele. Vist oli viimane. No ühesõnaga päris mitu korrust tuli ronida. Seejärel kella lasta. Ja sisse astudes...no emotsioonide kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Inetu siin pole, aga tol hetkel oli kergelt küsiv ja arusaamatu olek. Sass või kes ta ka polnud, sebis kõik nii kaugele, et hakati siis toa poole viima, surus käppa ja lahkus. Sealt alates jäin dreadlockidega vene plika küüsi. Näitas siis nö "elutuba", kööki ja pesemis/hädategemisruume ning seejärel juba tuba. Kuuene ühistuba, mehed-naised segamini. Kedagi tol hetkel toas polnud, aga asjad rippusid ja sain endale üsna väikese toa keskmise nari alumise korruse. Suure kohvri olin sunnitud kuhugi nurgatagusesse hoiuruumi viima, siiani pole olnud mune küsida luba, et väheke sealt kraami tuppa võtta. Nii palju sain teada, et kohvrit tuppa ei saa, pole ruumi. Tegelikult voodi all on. Eks näis, ehk millalgi nihverdan ära. Üsna shokiseisundis ja mureliku tuju saatel viskasin silma looja ja puhkasin, rahunesin. Eks tuleb hakkama saada.
Mõne aja pärast jõudis töölt Miša, kes viskas kohe käpa pihku ja rääkisime törts juttu - inglise keeles. Edasi läheb ilmselt siiski vene keeles.
Mingi hetk läks "elutoas" möll käima, kes tegi süüa, kes vedas läpaka välja. Nüüdseks olen nii palju sisse elanud, et wifi koodi sain kätte ja vaatan paari tüübiga Vene - USA jalkat telekast ning kirjutan teile. Varsti lähen kohvrijahile.
Isaga rääkisin ka, kurtsin eluolu üle, aga mis siin samas ikka kurta. Ehk tuleb ainult kasuks ja mingi hetk saab selles keskkonnas elades teiste elanikega sina peale + keele ka selgeks.
Söögiga ei tea veel, kuidas saama hakkab, täna anti kohvikust pirukaid ja morssi kaasa. Neid pidin iga päev saama ja veel "besplatno". Söögi peale seega väga kulutama ei hakka. Õhtuteks mingit manti tuleb siiski sebida. Eks tulevik näitab.
Homse kohta nii palju, et äratus on 7 paiku, 7.30 pidi Kirill helistama ja siis kõrvaltänavast peale võtma. 8 teeb ta oma töötajatele viskikoolituse ja võtan ka osa. Üks on kindel, alkoholide kohta õpin siin ikka suhtkoht täislaksu, nagu lubati. Ja kogu kohviku asjaajamise kohta ka. Mingi aeg hakkame ka Tallinna kohviku jaoks uurima mööblit-varustust, saan selles osas täie rauaga oma osa anda.
Iseenesest on hea, et wifi on olemas, saab maailmas toimuvaga kursis püsida. Saab teile kirjutada. Kes õhtuti netis on, nendega ka suhelda. Ega siin pole midagi, tuleb paks nahk kasvatada ja ohtralt keeleõppega tegeleda.
Juba esimese päeva lõpuks olen kindel, et kojusõit ja kodumaa pinna puutumine saab olema üks parimaid tundeid.
Tõmban otsad kokku, kõht annab tühjusest märku.
Toosha, out!
Lõpuks olen omadega Moskvasse jõudnud ja esmamuljed on üsna segased. Tegemist on ilmselgelt kõrgema klassi kultuurišokiga. Aga vast ei ole midagi ületamatut.
Esiteks siis lend - täiesti normaalne ja rahulik. Möödus enamjaolt vene keele õpikut sirvides ja vajalikke väljendeid õppides.
Lennukilt maha tulles algas esimene seiklus - piiripunktis migratsioonipaberite täitmine, rongipeatuse leidmine, pileti ostmine ja lõpuks siis rongile. Möödus ka õnneks valutult. Rongisõit lennujaamast kesklinna Beloruskii vaksalisse kestab ~35min. Valutu protsess. Rongis lubas küll wifit aga ei töödanud teps mitte.
Edasi läks juba huvitavamaks. Vaksalis pidin väljas ootama, kuni Kirill vastu tuleb. Helistas, et jääb paar minti hiljaks. Kohe hiilis mingi kahtlane vanem mees ligi hakkas midagi paluma. Soliidselt vastu pöördudes ütlesin meelega "don't gavarjuu" ja laiutasin käsi. Härra oli sunnitud järgmist ohvrit otsima asuma ja muigasin esimese kokkupuute eduka lõpu puhul võidukalt. Ahjaa, rongilt maha astudes küsis üks vaksali "OXRAH" ehk korravalvur (vist!) suitsu- pidin kahjuks ka temale pettumust valmistama.
No lõpuks, pärast eemalt ka esimeste lühikeste tummiste mustades nahktagides ja sonid peas härrade nägemist oli Kirill ka kohal. Telefonikõned vene keeles tulid täitsa soliidselt välja.
Viskasime käppa ja liikusime siis kohvikusse. Sinna minek oli juba paras närvide test - kohalik liiklus on ikka totaalne košmaar. Jalad olid konstantselt läbi põrandamati. Lõpuks jõudsime kohale ja asukoht on ikka luksus, põhimõtteliselt peatänaval Tverskajal. Koht ise on ka ülimalt mõnus ja hubane. Hea muusika, interjöör väga hästi kokku sulatatud. Sellises kohas on rõõm töötada. Sain proovida ühte kurikuulsatest pirukatest ja päevasuppi. Kiidan. Tutvusin ka kolleegidega ja ajasime vähe juttu, mis järgneva kuu jooksul toimuma hakkab.
Seejärel kutsuti üks laialivedajatest autoga järgi ja hakkas järjekordne hullumeelne trügimine liikluses, kusjuures kätte oli jõudnud tipptund. No kui siin peaks mõnda aega autoga sõitma, võiks kodumaal silmad kinni sõita. Ühel hetkel hakkasid majad muutuma suurteks ja esinduslikeks, seejärel juba Kremli müürid. On tõesti punased. Mainin ette ära, et hostel ei asu Kremlist üldse kaugel.
Siis aga jõudsime hosteli õue ja värinad olid tagasi. Siseneda tuli mingist suvalisest siseõue uksest ja ronida kogu varandusega viimasele korrusele. Vist oli viimane. No ühesõnaga päris mitu korrust tuli ronida. Seejärel kella lasta. Ja sisse astudes...no emotsioonide kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Inetu siin pole, aga tol hetkel oli kergelt küsiv ja arusaamatu olek. Sass või kes ta ka polnud, sebis kõik nii kaugele, et hakati siis toa poole viima, surus käppa ja lahkus. Sealt alates jäin dreadlockidega vene plika küüsi. Näitas siis nö "elutuba", kööki ja pesemis/hädategemisruume ning seejärel juba tuba. Kuuene ühistuba, mehed-naised segamini. Kedagi tol hetkel toas polnud, aga asjad rippusid ja sain endale üsna väikese toa keskmise nari alumise korruse. Suure kohvri olin sunnitud kuhugi nurgatagusesse hoiuruumi viima, siiani pole olnud mune küsida luba, et väheke sealt kraami tuppa võtta. Nii palju sain teada, et kohvrit tuppa ei saa, pole ruumi. Tegelikult voodi all on. Eks näis, ehk millalgi nihverdan ära. Üsna shokiseisundis ja mureliku tuju saatel viskasin silma looja ja puhkasin, rahunesin. Eks tuleb hakkama saada.
Mõne aja pärast jõudis töölt Miša, kes viskas kohe käpa pihku ja rääkisime törts juttu - inglise keeles. Edasi läheb ilmselt siiski vene keeles.
Mingi hetk läks "elutoas" möll käima, kes tegi süüa, kes vedas läpaka välja. Nüüdseks olen nii palju sisse elanud, et wifi koodi sain kätte ja vaatan paari tüübiga Vene - USA jalkat telekast ning kirjutan teile. Varsti lähen kohvrijahile.
Isaga rääkisin ka, kurtsin eluolu üle, aga mis siin samas ikka kurta. Ehk tuleb ainult kasuks ja mingi hetk saab selles keskkonnas elades teiste elanikega sina peale + keele ka selgeks.
Söögiga ei tea veel, kuidas saama hakkab, täna anti kohvikust pirukaid ja morssi kaasa. Neid pidin iga päev saama ja veel "besplatno". Söögi peale seega väga kulutama ei hakka. Õhtuteks mingit manti tuleb siiski sebida. Eks tulevik näitab.
Homse kohta nii palju, et äratus on 7 paiku, 7.30 pidi Kirill helistama ja siis kõrvaltänavast peale võtma. 8 teeb ta oma töötajatele viskikoolituse ja võtan ka osa. Üks on kindel, alkoholide kohta õpin siin ikka suhtkoht täislaksu, nagu lubati. Ja kogu kohviku asjaajamise kohta ka. Mingi aeg hakkame ka Tallinna kohviku jaoks uurima mööblit-varustust, saan selles osas täie rauaga oma osa anda.
Iseenesest on hea, et wifi on olemas, saab maailmas toimuvaga kursis püsida. Saab teile kirjutada. Kes õhtuti netis on, nendega ka suhelda. Ega siin pole midagi, tuleb paks nahk kasvatada ja ohtralt keeleõppega tegeleda.
Juba esimese päeva lõpuks olen kindel, et kojusõit ja kodumaa pinna puutumine saab olema üks parimaid tundeid.
Tõmban otsad kokku, kõht annab tühjusest märku.
Toosha, out!
6 comments:
Hei!
Suurima blogihundina üldse avastasin nüüd ka sinu oma ja lugesin novembri läbi. Kui saladus ei ole, siis mis sa sinna Moskvasse täpselt läksid? Sain aru, et mingi kohvik ja koolitus, aga mitte päris täpselt. Uudishimu, uudishimu :)
Kristi
Hei!
Ei ole otseselt saladus. Nimelt sama kohvik, kuhu end nö koolitama ja tööle tulin, avame veebruaris ka Tallinnas. Ehk ma olengi siin, et jälgida ja õppida nii telgitagust kui ka klienditeenindust, samas andes ka osa Tallinna kohviku/äri käimasaamisel, hakkame siinseid ja eesti hindu võrdlema jne, et kust tellida jne. Veidi siis sellist managementi poolset asja ka.
Loodan, et vastus ammendas.
Ihii, ammendas ikka :)
Tegelikult ju tore! Naudi ja õpi keelt! Ma annaks kõik, et venekeelt korralikult rääkida ja praktikat saada, tuleb ju vägagi kasuks! :)
Absoluutselt, eks ma võtan mis võtta annab. Aga sellest voodist olen ma vist juba kõik võtnud enne magama jäämist, madrats on olematu shvammiviil ja voodi otsa paigutatud pilpad lubavad vaid 175cm pikkustel siin puhata. Õudne. Vaatame, mis öö toob.
Kuu aega jalad kronksus magamist annab ilmselt tagasi tulles ikka päris korralikult tunda :D Ma mõtlen, et ma olen 169 ja magasin 180cm pikkuses voodis kunagi kuskil ja üsna ebamugav oli.. naudi, sul on nagu lühivariant Eesti sõjaväest ;)
Magasin esimese öö üsna kenasti, magama jäin diagonaalis jalad redeli vahelt läbi, varahommikul ärkasin korra üles aga jäin kohe magama uuesti, vaatamata kõrvalvoodi norskajale. praegu on ka ulmeväss peal, ei viitsi kirjutada ka täna postitust, tuleb homme.
Post a Comment