Teine terve päev möödas ja sätin vaikselt magama. Kuna aga tagasiside on tõsiselt üllatav ja positiivne olnud, ei jäta ma teid ka täna õhtul lugemismaterjalita.
Niisiis...sain täna hommikul vähe pikemalt magada, kuna koolitust polnud. Tööpäev Tverskaja Uulitsal algab 10st, või noh, mõnel vb seal varem. Ma panin soliidselt esimese äratuse 8.45 vist, pesema ajasin end mingi 9.30 paiku. Hea oli voodis pikutada. 9.45 ajasin end välja, Kirilli aga polnud. Helistasin - telefon kinni. Lõpuks helistas tagasi, olin juba omadega suuna võtnud suure tee äärde, kus kino-teater "Udarnik". Leppisimegi kokku siis, et korjab mu sealt eest peale. Sõidu ajal sai selgeks, et viskab mind lähimasse metroopeatusesse ja hakkan seiklema. Samas, siin pole väga vaja seigelda. Astusin siis metroojaama ja kohe kassasse. "Desjat pojezdok" ja 10-korra pilet olemas. Tegelikult pole ju metrooga sõitmises midagi rasket, kui pilet käes, vaja õigeid peatusi teada ja õiget suunda - lebo. Majakovskaja peatuses väljudes ja maa-alt päikese kätte jõudes selgus, et peatus ongi lubatult üle tee töökohast. Ideaalne. Õnneks või kahjuks pole teises otsas nii, mis tähendas, et iga õhtu saab hostelisse jalutada parajad 20-30 minutit. Aga sellest hiljem.
Tööl siis kuttidele käppa, jälle uued näod platsis, seekord Aleksander, Maksim ja Tanja. Tanjaga ei vahetanud päeva jooksul rohkem kui paar sõna, need ka siis kui ta natuke arglikult küsis "Kas sa Americanot oskad teha?" Kui jaatava vastuse andsin, läksid tal silmad suureks. Ei tea, mis nägu ta siis oli, kui alguses minema jooksin, et oma juhendid tuua (noh, et päris kindel endas olla esimestel kordadel), aga kohvi ma tema eest valmis tegin ja ta sai õhtuse suure rahvahulgaga nii kaua tegeleda. Nüüd muidugi ruttasin tiba ajast ette, aga noh, nii palju siis Tanjast. Šaša oli hästi sõbralik, esimese poole päevast pidevalt küsis, kas kõik on hästi ja kuidas tundub. Maksimi ja ühega Petjadest sattusime hommikusööki valmistades köögis vestlema, mul keel hommikul väga ei paindunud ja oli aru saada, et talle tundun ma mingi totaalne tola kes midagi aru ei saa mis ta räägib mulle. Midagi ta Petjale pobises ka, sellest sain aru, õnneks Petja hea inimesena kohe vastas, et pole midagi, las poiss õpib ja harjutab. Saame hakkama. Ja saimegi. Päeval leti taga rahulikumal hetkel sattusime siis Maksimiga juttu ajama. Kui nägi mu Elioni lillat kaustikut, kus meie keelne kiri peal, päris ta kohe, et kas see Eesti keeles ja nii me jutustama asusimegi. Küsis, kas töötasin seal, millega tegelesin jne. Siis rääkisime veel Eestist üleüldse, kuidas siia reisisin, kaugel Tallinn õigemini Moskvast on jne. Pärast õhtupoole köögis einestades sattusime uuesti jutusoonele. Samuti teise Petjaga hiljem veel leti taga. Üleüldse on kogu seltskond jätnud megasõbraliku mulje ja see on ka bar-buffee Nikolai üldise mulje ja edu üks põhjuseid. Klientidega suhtlus on pidevalt rõõmsameelne, sõbralik ja kodune. Õhkkond on rahulik ja mõnus. Kusjuures, reede õhtu oli rahvast ikka uskumatult palju, vabu kohti põhimõtteliselt ei olnudki. Tulesid keerati veidi maha, selline veidi sume õhkkond, hea muusika ja linale projekteeritud videod - päevane kohvik-söögikoht oli õhtuks muutunud veidi lounge'likumaks pleissiks. Alkoholi muidugi Tverskaja pleissis pole, aga seda saab ühes teises - Pjätnitsa tänaval asuvas kohvikus.
Õhtul ma muidugi väga leti taha ei kippunud, kuna rahvast oli palju ja ei tahtnud teistele toimetamistel ette jääda ega klientidega suhtlusse sattuda, see kisuks juba veidi raskeks. Vahepeal viisin pestud nõusid ette ja olin lihtsalt abiks.
Mis enne mainimata jäi - Petjad mõlemad on veidi nö suurema autoriteediga tegelased ja juhendavad teisi. Nemad kahekesi on ka minu suurimateks mentorideks ja õpetavad kõike. Seepärast on neid ka minu jutustustes kõige rohkem mainitud.
Aga mis ma siis päeva jooksul õppisin - tegime kahte erinevat limonaadi. Kusjuures mind üllatas, kui vähe on vaja, et teha ülimalt hea maitsega kodust limonaadi. Täielik säästuvärk ja tõsiselt hea maitsega. Panen kodus limpatehase vist tööle. Täna tegime katse 2 ka cappucinoga ehk teemas oli piima vahustamine. Ei ole lihtne deela, ma ütlen. Ja Hot Chocolate sai ka tehtud, tõsiselt hea asi.
Muidugi oma "lemmik"tegevusega sai ka pikalt pead murtud - suppide ja salatite retsepti/valmistusõpetuse tõlkimine. Sealhulgas koostisosade. No ei ole lihtne, kui sul on tekst ees ja sa pead google translatori abiga õiged seosed lauses tekitama, et ikkagi mõistlik jutt kokku tuleks, mille abiga toit valmis keeta. Õnneks saab kõik läbi ka proovitud ja siis käigu pealt vajadusel parandused teha.
Ühesõnaga olen praegu täitsa rahul. Nüüd saab iga tööpäev trippida hommikul metroopeatusse ja õhtul tagasi. Nagu ka homme. Aga ei kurda, sest maa pole väga pikk ja tee peal on mõnusalt vaatamist ja uudistamist. Päris okei kandis elan siiski, kesklinn ju.
Baitevei, kui ma ei eksi, siis on ülehomme ehk pühapäeval täiesti vaba. Saab kaua magada, oma asju ajada ja poodi otsima minna. Ilmselt jätan vaatamisväärsused järgmiseks korraks, siis kui Siim ka kohale on jõudnud. Ahjaa, polegi maininud - üks houmi tuleb veel seltsi, juba teisipäeval.
Aga ladna, homme vaja jälle jalul olla ja produktiivselt tõmmelda.
Kuulan vähe räpsi ja maiustan - kodumaalt sai Kalevi toodanguid kaasa võetud.
Method Man & Redman Live saatel lõpetan ülekande tänaseks.
Spakoinoi notši, paareni.
Toosha, out!
Niisiis...sain täna hommikul vähe pikemalt magada, kuna koolitust polnud. Tööpäev Tverskaja Uulitsal algab 10st, või noh, mõnel vb seal varem. Ma panin soliidselt esimese äratuse 8.45 vist, pesema ajasin end mingi 9.30 paiku. Hea oli voodis pikutada. 9.45 ajasin end välja, Kirilli aga polnud. Helistasin - telefon kinni. Lõpuks helistas tagasi, olin juba omadega suuna võtnud suure tee äärde, kus kino-teater "Udarnik". Leppisimegi kokku siis, et korjab mu sealt eest peale. Sõidu ajal sai selgeks, et viskab mind lähimasse metroopeatusesse ja hakkan seiklema. Samas, siin pole väga vaja seigelda. Astusin siis metroojaama ja kohe kassasse. "Desjat pojezdok" ja 10-korra pilet olemas. Tegelikult pole ju metrooga sõitmises midagi rasket, kui pilet käes, vaja õigeid peatusi teada ja õiget suunda - lebo. Majakovskaja peatuses väljudes ja maa-alt päikese kätte jõudes selgus, et peatus ongi lubatult üle tee töökohast. Ideaalne. Õnneks või kahjuks pole teises otsas nii, mis tähendas, et iga õhtu saab hostelisse jalutada parajad 20-30 minutit. Aga sellest hiljem.
Tööl siis kuttidele käppa, jälle uued näod platsis, seekord Aleksander, Maksim ja Tanja. Tanjaga ei vahetanud päeva jooksul rohkem kui paar sõna, need ka siis kui ta natuke arglikult küsis "Kas sa Americanot oskad teha?" Kui jaatava vastuse andsin, läksid tal silmad suureks. Ei tea, mis nägu ta siis oli, kui alguses minema jooksin, et oma juhendid tuua (noh, et päris kindel endas olla esimestel kordadel), aga kohvi ma tema eest valmis tegin ja ta sai õhtuse suure rahvahulgaga nii kaua tegeleda. Nüüd muidugi ruttasin tiba ajast ette, aga noh, nii palju siis Tanjast. Šaša oli hästi sõbralik, esimese poole päevast pidevalt küsis, kas kõik on hästi ja kuidas tundub. Maksimi ja ühega Petjadest sattusime hommikusööki valmistades köögis vestlema, mul keel hommikul väga ei paindunud ja oli aru saada, et talle tundun ma mingi totaalne tola kes midagi aru ei saa mis ta räägib mulle. Midagi ta Petjale pobises ka, sellest sain aru, õnneks Petja hea inimesena kohe vastas, et pole midagi, las poiss õpib ja harjutab. Saame hakkama. Ja saimegi. Päeval leti taga rahulikumal hetkel sattusime siis Maksimiga juttu ajama. Kui nägi mu Elioni lillat kaustikut, kus meie keelne kiri peal, päris ta kohe, et kas see Eesti keeles ja nii me jutustama asusimegi. Küsis, kas töötasin seal, millega tegelesin jne. Siis rääkisime veel Eestist üleüldse, kuidas siia reisisin, kaugel Tallinn õigemini Moskvast on jne. Pärast õhtupoole köögis einestades sattusime uuesti jutusoonele. Samuti teise Petjaga hiljem veel leti taga. Üleüldse on kogu seltskond jätnud megasõbraliku mulje ja see on ka bar-buffee Nikolai üldise mulje ja edu üks põhjuseid. Klientidega suhtlus on pidevalt rõõmsameelne, sõbralik ja kodune. Õhkkond on rahulik ja mõnus. Kusjuures, reede õhtu oli rahvast ikka uskumatult palju, vabu kohti põhimõtteliselt ei olnudki. Tulesid keerati veidi maha, selline veidi sume õhkkond, hea muusika ja linale projekteeritud videod - päevane kohvik-söögikoht oli õhtuks muutunud veidi lounge'likumaks pleissiks. Alkoholi muidugi Tverskaja pleissis pole, aga seda saab ühes teises - Pjätnitsa tänaval asuvas kohvikus.
Õhtul ma muidugi väga leti taha ei kippunud, kuna rahvast oli palju ja ei tahtnud teistele toimetamistel ette jääda ega klientidega suhtlusse sattuda, see kisuks juba veidi raskeks. Vahepeal viisin pestud nõusid ette ja olin lihtsalt abiks.
Mis enne mainimata jäi - Petjad mõlemad on veidi nö suurema autoriteediga tegelased ja juhendavad teisi. Nemad kahekesi on ka minu suurimateks mentorideks ja õpetavad kõike. Seepärast on neid ka minu jutustustes kõige rohkem mainitud.
Aga mis ma siis päeva jooksul õppisin - tegime kahte erinevat limonaadi. Kusjuures mind üllatas, kui vähe on vaja, et teha ülimalt hea maitsega kodust limonaadi. Täielik säästuvärk ja tõsiselt hea maitsega. Panen kodus limpatehase vist tööle. Täna tegime katse 2 ka cappucinoga ehk teemas oli piima vahustamine. Ei ole lihtne deela, ma ütlen. Ja Hot Chocolate sai ka tehtud, tõsiselt hea asi.
Muidugi oma "lemmik"tegevusega sai ka pikalt pead murtud - suppide ja salatite retsepti/valmistusõpetuse tõlkimine. Sealhulgas koostisosade. No ei ole lihtne, kui sul on tekst ees ja sa pead google translatori abiga õiged seosed lauses tekitama, et ikkagi mõistlik jutt kokku tuleks, mille abiga toit valmis keeta. Õnneks saab kõik läbi ka proovitud ja siis käigu pealt vajadusel parandused teha.
Ühesõnaga olen praegu täitsa rahul. Nüüd saab iga tööpäev trippida hommikul metroopeatusse ja õhtul tagasi. Nagu ka homme. Aga ei kurda, sest maa pole väga pikk ja tee peal on mõnusalt vaatamist ja uudistamist. Päris okei kandis elan siiski, kesklinn ju.
Baitevei, kui ma ei eksi, siis on ülehomme ehk pühapäeval täiesti vaba. Saab kaua magada, oma asju ajada ja poodi otsima minna. Ilmselt jätan vaatamisväärsused järgmiseks korraks, siis kui Siim ka kohale on jõudnud. Ahjaa, polegi maininud - üks houmi tuleb veel seltsi, juba teisipäeval.
Aga ladna, homme vaja jälle jalul olla ja produktiivselt tõmmelda.
Kuulan vähe räpsi ja maiustan - kodumaalt sai Kalevi toodanguid kaasa võetud.
Method Man & Redman Live saatel lõpetan ülekande tänaseks.
Spakoinoi notši, paareni.
Toosha, out!
No comments:
Post a Comment